1. Lisaks, et vabade sageduste ligikaudsel hindamisel tuleks arvestada ka olukorda kõrvalsagedustel. St. kesksageduste vahe, et kahe naaberjaama spektri ääred üksteisele sisse ei sõidaks. Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/FM_broadcasting. Teoreetiliselt, lähipiirkonnas peaks kesksageduste vahe olema ikka vähemalt 0.3 MHz. Regioonis (st. lähimaakondade blokis) võib üksteisest kaugemal asuvate jaamade kesksageduste vahemik 0.2 MHz olla kuidagi talutav, aga see sõltub paljudest asjaoludest (nt. naaberjaamade võimsustest, kaugustest, saateantenni omadustest jne.). Rohkem probleeme ja eriti kaugvastuvõtulahendustega tekib siis, kui (regioonis) sagedusteljel lähestikku asuvate jaamade kesksageduste vahemik on juba 0.1 MHz (nagu viimasel ajal mõnes Eesti asukohas – ja see viitab juba FM sagedusressursi ammendumisele). Fmscan.org ja TTJA raadiojaamade-alased avalikud materjalid annavad hea ülevaate.kokku123 kirjutas:No teoreetiliselt saaks veidikene sagedusi vabastada ...
2. Mis puudutab FM jaamade hulga teoreetilist piiramist, siis eks inimeste muusikamaitse on erinev, aga kui ikka sagedusressurs on ammendumisel, siis tuleb jah edasi jaamade programmide sisule rohkem tähelepanu pöörata. Lisaks veel, mis puudutab kultuuri- ja hariduspoliitika muusikaala aspekte, siis täna kipub ju suurem osa erajaamasid mängima ainult popmuusikat – kas tänapäevast või mõnede kümnendite tagust. Teistpidi on hulk muusikastiile, millele erameedia pöörab väga vähe tähelepanu. Sagedusressursi ja rahvaarvu piiratuse tõttu on ebarealistlik teha nišsi-stiilidele oma programme, aga spetsiifilisi, saatejuhi ja põhjendatud muusikavalikuga saateid on ka vähe. Nii kipub hulk noori kasvama piiratud playlistidega popmuusika mõjuväljas. Teadlikumad kuulajad leiavad muidugi ise alternatiive.