MultiUser kirjutas:
Kuidas peaks netist muusikat ostnu (või tasuta alla laadides) teadma, kas saadud kaup on legaalne? On ju selliseid artiste, kes oma loomingut tasuta jagavad.
Edaspidi jääb siis põhimõtteliselt ainukeseks "kindlaks valikuks" mingi suur tegija - see on kindlasti legaalne. Ja see on "Raudselt" (tm) tarbijaile parim. smile270
Prooviks erapooletult asju seedida:
legaalne on ainult see kaup, mille kohta on olemas:
1) Autentsussertifikaadid (hologrammid, tootekoodid, registreeringud jne)
2) Audiovisuaalsete teoste puhul DRM võtmed
3)Ostu tõendavad dokumendid, viited jne
4) müüja on legaalne, st volitatud ja sertifitseeritud
5) ja kõige olulisem: riigimaksud on makstud.
6) Autoritasud on makstud.
Registreeritud kaubamärk on tavaliselt ka patendiga kaitstud. Seepärast ei saagi turukaupa legaalseks pidada.
Mis aitab? Turukauba puhul peaksid tootjad oma tooted ümber nimetama või patenteerima, aga seda ei tehta sest patendi registreerimine maksab ja samuti on vaja siis alltöövõtjatele maksta Palka ja selle pealt ka riigimakse. Jõuame nõiaringi keskpunkti: odav tööjõud, odav kaup ja kopeeritud kaubamärk.MUstal turul on mängus suured rahad, samamoodi nagu on suured rahad mängus narkoturul, mustal relvaturul jne. Teiseks on raske taodelda juba registreeritud kasulikku ärimudelit või patenti. Mõned ettevõtted ostavad seetõttu patendi omanikult patendi kasutamise õigust, tingimusel et nad viitavad tootel ja toote dokumentatsioonil patendi omanikku või patendi numbrit. Sel juhul on tegemist legaalse kaubaga. Aga paljud piraattotjad suudavad osta seda õigust? Võib-olla isegi mõni üksik legaliseeribki oma tootmise aga suurem osa investeerib oma "kasumi" masstoodangu kasvatamisse.
CD plaatidest
Ei tea kuidas praegu on, aga vanasti võis ühest CD plaadist teha ÜHE koopia tagavaraks ENDA tarbeks. Sellest reeglist kahjuks ei peeta kinni ja sealt ka siis see surve Hollywoodi filmitöösturite ja muusikastuudiote poolt.
Paljud DVD koopiad on aga üldse müüdud ühekordse litsentsiga (keelatud on ükskõik mil moel reprodutseerimine, levitamine) Läheb plaat katki, ostad uue.
ACTA puhul on aga tavatarbija löögi all, sest legaalne kaup on kallis. Kes leppis turukauba kvaliteediga, ostis turult. Nüüd aga ei tohi sedagi teha.
Mis internetti puutub, siis täieliku kaubamärgi kaitse (sa ei tohi isegi Mikihiire pilti kasutada ilma Disney loata) loob olukorra, kus põhimõtteliselt ongi netis lubatud vaid:
1. Must-valge tekst
2. Ise tehtud pildid-videod, kusjuures kui absurdsuseni välja minna, peaksid ka Tallinna Linnavalitsuselt küsima luba kui tahad Raekoja platsil tehtud pilti avaldada isiklikus blogis.
Mõni meediaportaal võiks teha näitlikustatud veebikülje, milline näeks välja veebileht, mis vastab ACTA nõuetele. Kusjuures, pange tähele, veebipoed, mis kaupade illustreerimiseks kasutavad toodete kujutisi, peaksid kõik küsima luba tootjatelt endilt.
Vastasel juhul oleksid kõik pdf ja veebi kataloogid lihtsalt must-valge nimekiri.
ACTA sarnane on automüügiäri. Veebilehed ja edasimüüjate saidid, reklaamid on eelnevalt kooskõlastatud tootja või tootjaesindajaga. Seda seepärast, et Autotootjate kaubamärgikaitse on range. Müüa tohivad volitatud edasimüüjad, reklaamida volitatud edasimüüjad . Tuleme ühe ringi võrra alla poole, järelturg: kas kasutatud auto omanik tohib pildiga kuulutada näiteks et Müüa Ford Mondeo Aasta 2008 väljalase, koos pildiga?!? Nii, et internetitsensuur hakkab pihta sealt, kuhu hetkel kaubamärgiomanike "käed" ei ulatu. Aga ma ei kujuta ette, kes ostaks järelturult auto või muu asja nt sat vastuvõtja kui järelturul oleks pildistamine ilma loata keelatud?