siil udus kirjutas:Ma ei saa viimased paar aastat aru, kas eestlased ikka tahavad, et eesti keel oleks riigikeel ka päriselus, mitte ainult õigusaktides. Nimelt näen, kuidas mõned ministeeriumid, ametid ja kohalikud omavalitsused peavad ülivajalikuks tegutseda väljapoole ka inglise ja vene keeles. Mina valdan eesti ja vene keelt emakeele tasemel ning inglise keelt väga hästi - mul pole sellega isiklikult probleemi. Vene keelt ei ohusta maailmas miski. Samas näen, et pisike ja kaunis eesti keel on vaikselt kaotamas oma domineeriva positsiooni Eestis (eriti Tallinnas) ja see teeb muret
Jah, et kui vaadata kas või tänaseid 21.00 ETV AK alati sõltumatuid ja mitte kunagi kallutatud uudiseid, siis isegi seal hakatakse graafikat vene keele peale viima.
Vaadake siis huviga uudiste päisest mis uudiseid Segodnja pakutakse.
Nii see on.
Miljonist sündmusest valiti päeva peamisesse uudistesaatesse just need ja kajastati just sellistest aspektidest.
Mis puudutab eesti keele elujõusse, siis asi on juba nii hull, et isegi Sergei Metlev, rahvuselt venelane, muretseb eesti keele säilimise pärast. Vene ja eriti inglise keelt surutakse meil jõuliselt peale igal võimalusel.
Rohujuuretasandil olen märganud et näiteks Lätis, kus venelaste protsent on oluliselt suurem, räägivad pea kõik venelased ladusas läti keeles.
Või näiteks Rootsi, kuhu voolab immigrante hordidena, kus need, kes soovivad tööd teha, õpivad rootsi keele kiiresti ära. Keele valdamine on tööle saamise eelduseks. Käivad eelnevalt kursustel, keeleoskuse süvendatud omandamist koos tähtaegadega nõutakse hiljem töölepingutes. Vahet pole, kas araablane, neeger, sakslane või eestlane, kui töötad Rootsis, siis räägid endastmõistetavalt ka rootsi keelt. Meie liberaalid aga võtaksid Rootsilt üle kõik halva, nagu näiteks liigse võõramaalaste lembuse, kuid mitte midagi positiivset, nagu on seda tugev keeleõpe.
Meil elavad venelased siin juba mitu põlve, kuid paljud ei räägi ikka veel eesti keelt. Kui tuleb tööle mõni välismaalane, siis pursime koosolekutel või kohvinurgas puist inglise või vene keelt. Seltskonnas, kus kasvõi üks välismaalane, kasutame viisakusest võõrkeelt. Kui kassas istub neeger, siis läheme kohe võõrkeele peale üle, kuigi mine tea, ehk saaks ka riigikeeles asjad aetud. Selveri mögafonist tuleb võõrkeelset reklaami. Kellele ja milleks? Meie jaoks on normaalne. Isegi lastele ei pane me enam eesti nimesid, firmanimedest rääkimata.
Minu abikaasa hindust kolleeg, kes vaid paar aastat Eestis elanud, sattus haiglasse ja kui sealt välja tulles töökaaslased küsisid, mis ta meie meditsiinisüsteemist arvab, siis ta kiitis, et ravitakse hästi, aga vot keelega ei saa hakkama. Õed ja sanitarid kõik venelased ja eesti keelt ei oska. Hindu jälle vene keelest aru ei saa aga eesti keeles suhtlemisega probleeme pole, sest nägi kõvasti vaeva, et viisakusest võõrustajate vastu meie keel selgeks saada. Keelepraktikaga pole lihtne, sest Indiast pärit inimest nähes ei taha eestlased temaga oma emakeeles miskipärast suhelda.
Isegi venelased ja hiljuti siia saabunud võõramaalased märkavad, et eesti keelega on probleeme. Ise oleme aga rahulolevad ja roosad ning meie jaoks on kõik kõige paremas korras.