Mõnikord harva aeglase netiga avaneb tasuline artikkel Delfis täismahus, kuigi pole tellitud. Üks selline, ehk soovib keegi lugeda.
Artjom Nikitin: Vene peredes toimub põlvkondade vaheline sõda, noored enam Putinit ei usu
Eestis tihti räägitakse, et venekeelsed elanikud elavad teises infoväljas, mis ongi nii. Kuid sellele lisaks, nagu näete, on ka erinevatel põlvkondadel oma infoväljad ja arusaam toimuvast.
Artjom Nikitin
Eesti kodanik
Foto: Scanpix
Sel Vabariigi aastapäeval ärkasin vaatamata riiklikule pühale hommikul tavalisest tööpäevast mitu tundi varem. Viimaste päevade sündmuste ja nendsest tekkinud ebaõiglustundest oli uni häiritud. Läksin kööki, võtsin vett, seejärel avasin Facebooki, mis on täis uudiseid sellest, kuidas Venemaa kuulutas Ukrainale sõja.
See on sõda, millele ei ole mingisugust õigustust.
Sõja kuulutamisele eelnes järjekordne ajalootund hullunud diktaatori poolt, kus kasutusele olid võetud sõnad nagu "režiim" ja "natsidest vabastamine". Sõda, mille tulemusena lubas Putin kaitsta oma rahvast väljamõeldud russofoobide eest, riigi huve ja Ukrainlasi selle väidetavalt mujalt Kiievisse tekitatud režiimi eest.
Ma ei pea olema ajaloolane, et mõista, et nõukogude ajaloo suurim võit ja saavutus, nagu õpikutest loeme, oli natsi-Saksamaa fašistliku režiimi alistamine. Seega on nõukogude ajal sündinutele viha natside vastu ning venelaste, kui võitja rahvuse ülevuse tunne, manustatud koos emapiimaga. See on justkui ravim mistahes probleemide ja poliitiliste hädade vastu.
Just seetõttu on ka 9. mai nii olulise tähtsusega päev neile, kes ei oska võimul püsida muudmoodi, kui vaid levitades hirmu, et kuskil lääne poolt on igahetk tulemas vaenlane.
See ei ole sõda vaid Venemaa ja Ukraina vahel, see sõda käib mineviku ja tuleviku vahel. Ühel pool on need noored venelased, kes erinevates Venemaa linnades on 24. veebruari õhtul läinud tänavatele, et avaldada meelt sõja vastu, ohustades ka enda vabadust. Teisel pool on nende noorte vanemad, kes ihaldavad siiani tagasi Nõukogude Liitu ja seda kasvõi oma vennasrahva elu hinnaga.
Ka minule on proovitud eestlase näol vaenlast peale suruda. Olgu 2007. aasta aprilli sündmuste ajal või valimiste eelsetes debattides sellega, et Eestis peab haridus olema ainult eestikeelne ning see natsistlik valitsus soovib sellega vene rahvust Eestis hävitada.
Olen kogenud ka teistsugust suhtumist eestlaste poolt, kui ma veel teismelisena ei osanud piisavalt heal tasemel eesti keelt, olgu r’’kides poemüüjaga või arstiga. Olen ka mõnes väljaandes avaldatud artikli poolt tituleerinud okupantide pojaks puhtalt oma rahvuse tõttu.
Vaenlase otsimine riigi sees on ka eesti poliitika üks suurimatest probleemidest, mille lahendamine nõuab veel aega ja selget ning tingimusteta arusaama, et meil on ühine riik ja tulevik. Et valijate hääled ei ole väärt ühiskonna lõhestamist.
Mina, Eesti elanikuna, Eesti kodanikuna, kel on õnnestunud esindada Eesti riiki rahvusvahelistel spordivõistlustel, kes ma olen lõpetanud Eesti siseministeeriumi alla kuuluva sisekaitseakadeemia. Olen väga tänulik selle üle, et sain üles kasvada Venemaast sõltumatus ja vabas Eestis.
Olen küll pärit venekeelsest perest, kellele olen ma ülimalt tänulik hea kasvatuse eest. Selle eest, et mulle on õpetatud seda, et suurel ja tugeval ei ole alati õigus ja oma õiguste eest tuleb võidelda. Just seetõttu praegu Ukrainas toimuv ja vanemate poolt õpetatud tekitab minus äärmiselt tugevat ebaõiglustunnet. Venemaa on läinud suveräänse riigi kallale, et sundida ennast ja oma rahvast austama ning ütlema Ukraina rahvale, kellega neil on õigus sõprussuhteid luua ja kellega mitte. Kõlab absurdselt, aga nii on.
Seejuures on vanemad vene propaganda poolt pealesurutud meelt: kõik toimuv on õigustatud, sest vaenlane ju läheneb ajaloolise kodumaa piiridele, natsid on Ukrainas võimul ja vene rahvusest inimesed on Ukrainas hädas.
Eestis tihti räägitakse, et venekeelsed elanikud elavad teises infoväljas, mis ongi nii. Kuid sellele lisaks, nagu näete, on ka erinevatel põlvkondadel oma infoväljad ja arusaam toimuvast.
Ma olen veendunud ja seda tõendavad ka erinevate Venemaa linnade tänavatel võetud intervjuud. Paljudes Venemaa peredes on põlvkondade vastasseis, kus noorem põlvkond, kel on interneti kasutamise oskus, ei vaata telerit ning vaatab tulevikku. Need noored on selle sõja vastu ja ei õigusta Ukrainasse sissetungi mitte millegagi. Ning siis on emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, kes on teist meelt, sest nad kasvasid ajal, kus oli ainult üks tõde ja ainult üks "õige" mõttelaad. Ja täna seda "õiget" mõttelaadi edastab telekastPutin. Ja nad usuvad.
Raske on uskuda ja nõustuda olukorraga, kus 21. sajandil selline vägivald ja agressioon Euroopas võimalik on. Võitlus tuleviku ja mineviku vahel. Võitlus, mis lõpeb siis, kui ei ole enam jäänud ühtegi nõukogude ajal sündinud inimest, kes ihaldab seda lagunenud impeeriumi tagasi.
Tõsi küll, oleme astunud välja ühest liidust, et liituda teisega. Aga see oli meie enda vaba valik ja õigus otsustada. Me ei peak üsima oma naabrilt, keda omale külla kutsume. Täpselt samasugune õigus on praegu ka Ukraina rahval, aga seda püütakse iga hinnaga takistada.
Ma loodan, et kui valijate põlvkond endistes nõukogude riikides muutub, kaasaarvatud Venemaal, siis vahetub ka võim. Lootustandvaid märke on näha nii Valgevenes kui ka Venemaal.
Täna on mul mõtted Ukraina rahvaga, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma et ellu jääda, kes surevad või saavad haavata võitluses oma kodu ja vabadust kaitstes. Nende Eestis ja mujal maailmas elavate lähedastega, kes on mures oma laste, vanemate, vendade, õdede pärast.
Hoidkem üksteist ja jäägem inimesteks igas olukorras! Meil on ühine riik ja ühine tulevik!
...