Siin tuleb välja üks huvitav aspekt jah, et põllumajandusega on EEstis raske end ära elatada. Esiteks, põllumees peab tegema suuri investeeringuid oma toodangu kasvatamiseks ja realiseerimiseks.valgekotkas kirjutas:ja investeerida tuleb tootmisesse - eelkõige riigi poolt oma turu kaitsmisega !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! eluks esmavajalik tuleb toota omal maal ja oma kätega - mis on saanud nendest tootmisharudest milles me olime esirinnas omaaegses liidus? kuhu on jäänud eesti oma mööbel? tekstiil? tehnika? - lõpetaks selle "edasimüümise" tootmise juba ära valdkondades kus me ise tegijad oleme - jääks nii raha kui tulem oma maale - krt, täna tehakse kõik selle nimel, et ka omaaegse prahimarja staatusega punane sõstar veetakse kusagilt karupersest poodi hinnaga 800.- kg (stoki näide) aga maal on igas aias vähemalt kolm põõsast mis heal juhul mahlaks tehaks aga halvemal juhul lindude söögiks langeb ... kui ikka tervet mõistust ei jagu siis pole vahet kas tugrik, kroon või euro - elu per..e kannatab keerata kõigi rahatähtedega ...
Kui palju on neid kellel on suur talumaa, aga uus noor põlvkond ei viitsi selle maaga vaeva näha. Mõned ikka on ka sellised laiskvorstid. Vaatamata esivanematelt saadud hinnalisele pärandusele.
Teine asi on riiklik põllumajanduse koordineerimine. Nõukogude ajal oli põllumajandus lihtne- tsentraliseeritud ja kõik kuulus suurele riigile. NSVL- siseselt vahetati liiduvabariikide vahel kaupa ja see toimis. Kui tuli turuimajandus siis riik enam seda rolli ei täida, aga põllumehed on sellegipoolest s...tas seisus. Riik lihtsalt ei toeta piisavalt. See seletab ära miks on lihtsam vilju kusagilt sisse tuua.
Eestis toorme töötlemine on tegelikult võrdlemisi kallis, sest tuleb paljusid komponente siiski sisse osta. Mööbli jaoks on vaja spets liimi, kangast või nahka, dekoratiivelemente sisse osta. See maksab, lisaks kõigele muule veel tootmismasinad ka. Thulema läks pankrotti ainult selle pärast et nad hindasid oma toodangu üle.
Jällegi ei saa võrrelda tootmist ENSV-s ja praergu EV-s. MIks, sest kõik need komponendid mida läks tootmises vaja hangiti põhimõtteliselt tasuta või siis mingisuguse fiktiivse arve alusel, lõpptulemusena oli kõikl riigil arvel ei olnud sellist reaalset olukorda et üks ettevõte oli teisele võlgu. Jah olid tarneprobleemid oli liigagi palju defitsiiti ning nõukogudele omane suhteliselt suur praagiprotsent. aga see töö ei maksnud midagi sest energia hind oli 2 kopikat kilovatt-tunnist.